Kolovere loss

Kolovere loss oli vanasti üle oma asukoha piiride kuulus kindlus. Siis olid sellest huvitet ka võidurikkad väejuhid ja isegi kroonitud pead. Ajaloolistes ürikutes seisis loss teiste omataoliste seas hästi silmapaistval kohal ja nimetatati seda kuulsaimate Läänemaa lossidega, Haapsalu ja Lihulaga võrdväärseks. Asutamisest Vana-Liivimaa languseni XVI sajandil oli sel Saare-Läänemaa piiskopi omandusena ja ajutise asukohana suuremaulatuseline tähendus. Tol ajal pidas peale piiskoppide ka Saksa ordu lossi kuuluvust teravasti silmas ja määras seda tarbekorral ka otseteed. Nii oli loss enam kui üks kord ordukäskijate valitsemisel ja vabasteti ainult sellele, kes näis neile olevat vastuvõetavaim. Orduriigi kokkuvarisemise ja piiskoppide valitsemisaja lõpul püüdsid taanlased ja venelased lossi vahelduva õnnega pidada endi käes, kuni see lõpuks jäi rootslasile. Kuninganna Kristiina kinkimise läbi sai sellest avalikust varandusest XVII sajandil eraomandus. Ka sellena sattus ta XVIII sajandi lõpul veel kord avalikkusesse. XIX sajandi kestes oli loss Vene keisri kingina krahv Buxhövdenite käes kuni Eesti iseseisvuseni.
Kuna Kolovere loss ei ole ordu poolt ehitet ega piiskoppide poolt püstitet, siis ei ole ka selle asutamise aja kindlakstegemisel kuigi suurt selgust. Kuna saksa keeles on Kolovere loss praegugi Burg Lode, s. o. Lode kants siis arvatakse et lossi rajajad on vennad Odevardus ja Henricus Lode. Nende esiisa rüütel Odvard Lode olevat Taani kuninga Knut'i kaaslasena 1196. a. sõjakäigul tulnud Eestisse. Siin oli sel sugukonnal kasutada laialdasi maa-alasid, isegi praegusel Lätimaal, osalt läänina, osalt kingituna, mis sageli selle nimega ühendeti. Peale Harju-, Viru- ja Järvamaa mõisate kuulus sellele maid ka Läänemaal, mis ulatusid Tollilt Soonisteni ja Liivilt Sipani. Selle vähemalt viiekümne ruutkilomeetri suuruse maa-ala südames asub Kolovere loss.
Eelpoolmainitud Lode vennaksed ehitasid Kolovere lossi Eesti linnuse „castrum Goldenbecke" asendajaks. Hildebrandi andmeil kutsutakse mõõgavendi 15. veebruaril 1234. a. paavsti ette muuseas ka seepärast, et nad olid hävitand Kullamaa linnuse, mis paavsti saadiku kaudu taanlaste ja sakslaste vahelise tüli ajal oli võet kiriku poolt pandiks ja arvatavasti ka uuesti kindlustet. Tookordne „Rohumäe" hävitamine oli umbes 1232. a., Alna Balduini saadikuksolemise ajal, sest juba 24. veebruaril 1232. a. otsustas paavst ordut karistada „castrum Goldenbecke" kordaseadmisega. Vaevalt aga sai sellest asja, kuna sama aasta 22. septembril ordut löödi Saule juures hävitavalt. Sel ajal ehitasid Lode vennaksed endi kaitseks teise kantsi, mis neilt 1238. a. võeti ära ja edaspidi jäi Saare-Läänemaa piiskopi lossiks.
Kolovere lossi ees peatub silm peagi värava kõrval sissemüürit kivil. Lähemal tutvumisel nähakse sel erilisi märke, keskel mütsitaoline piiskopi mitra, vasakul sirge rüütli mõõk ja paremal kõvera käepidemega kepp. Neile on asetet kilp Buxhoevdeni sugukonna ja SaareLäänemaa piiskopkonna tunnustega. Kilbi all on ladinakeelne kiri: DOM9 REINOLDUS BUXHOEVDEN EPISCOPVS OSILIENSIS 1541. Kiri tõestab lossi kuuluvust piiskop Buxhoevdenile, kes ajaloo teatel elas selles pikemat aega.
Kolovere loss asub Läänemaal endisel Saare-Lääne piiskopkonna maa-alal Tallinna-Virtsu maantee ääres. Loss on ehitet Vaikna jõe kunstlikule saarele ja on seega igast küljest ümbritseti veega. Tol ajal, kui kindlustusi liigiteti nende asukohtade järgi, nimeteti säärast kantsi vesilossiks. Sellel aastal olen korduvalt külastanud seda lossi ning hoidnud silma peal seal toimuvatel ehitustöödel ning pean tõdema et siiani kulgevad need edukalt.


Kolovere lossist paar kilomeetrit lõuna pool on Kullamaa kirik. Selle põrand on altaripoolses osas ühes kohas laudadega kaet. Kantsli all on raudaed hauakiviga, millesse on raiut kiri: „Hic jacet in pace | Augusta Carolina Friderica Luisa | Ducis Brunsuicensis-Guelferbytani | Filia | Friderici Guilielmi Caroli Ducis Vurtembergensis | et | Supermi Praefecti Viburgensis | Uxor | Nat. d. III. Dec. MDCCLXIV | Denat. d. XIV. Sept. MDCCLXXXVIII." („Siin puhkab rahus | Augusta Carolina Friederica Liuisa | Braunschweigi-Wolfenbütteli vürsti | tütar | Friedrich Wilhelm Karli Württembergi vürsti | ja | Viiburi ülima asehalduri | abikaasa | Sünd. 3. dets. 1764 | Surn. 14. sept. 1788". Kõik kokku moodustavad saladusliku haua, mis omal ajal sai lossist alguse, mille kohta sigis palju praegugi mitte päris vaikind kuulujutte ja tekkis kirjandus, mille esimesele ilmumisele järgnes Inglismaal koguni kohtuprotsess süüdimõistva otsusega.
Sellest ja ka kõigest muust Kolovere lossi puutuvast saate aga lugeda aadressilt http://www.koluvere.com

Kakerdaja raba

Just sellise huvitava nimega raba on mu jahilossist kõigest kiviviske kaugusel ning ennem selle aasta suve polnud ma sinna sattunud. Nimelt kuulsin et RMK on oma lehele välja pannud head seene ja marjakohad Eestis ning tõepoolest lingil http://www.rmk.ee/teemad/looduses-liikujale/marjad-seened leiab ka Kakerdaja raba vihjega mustikad, pohlad, seened. Tõepoolest, kui muud mulle teadaolevad seeneleiukohad valmistasid see aasta pettumuse siis Kakerdaja rabast sai augusti teisel poolel nii ohtrat seene (puravikud, pilvikud, riisikad) kui ka pohlasaaki.
Rohkem on see koht siiski tuntud oma matkaradade poolest, ehk siis üks matkarada läbi raba ning teine läbi ümbritsevate metsade.
Sellised nö laagriplatsid on autoparkla läheduses ning suvel oli seal ümbruses telkijaid suht ohtrasti. Standardvarustuses on lükkekohal grillrest ja varju all kuivad hakatuspuud ja kirves.
Vahetult ennem loodusrada on üleval ka infotahvel lühikese jutuga seal asunud talu kohta.
Rabasse tehti sellel suvel uus laudtee ning raja äärde paigutatud infotahvlid sealsete taimede ja looduse kirjeldustega.


Taamal paistab Kakerdi järv ehk raba süda. Vesi on seal nii happeline et kalu ega taimi seal järves pole. Samas pidi see ujujale siidiselt pehme naha andma kuigi kümmelda seal ei soovitata sest põhi on vajuv turbapinnas. Järve taga paistev kõrgem metsaga ala on hiiesalu kuhu pääseb ümber järve kulgevat rada pidi.
Teine ringikujuline matkarada mööda ümbruskonna metsa kulgeb mööda nii Väikesest kui Suurest Kalajärvest ning pakub huvi rohkem oma ohtra seenesaagi tõttu. Siin ka pilt Suurest Kalajärvest mille kaldad on rikkad mitmete haruldaste taimede, eriti käpaliste ehk orhideeliste poolest.

Laulasmaa Resort Spa

O tempora, o mores aga nüüd olen siis minagi hakanud blogi pidama, eeskätt muidugi selleks et ka inimesed kel pole selliseid võimalusi ega ressursse et kõiki huvitavaid kohti Eestimaal külastada saaksid mingi ülevaate Eestimaa puhkekeskustest sest nagu õeldakse otium reficit vires.
Esmalt muidugi pean ette vabandama oma fotode kvaliteedi pärast sest siiani olen ma tegelenud küll ohtrasti maalikunsti mitte aga odava aga siiski rahvapärase fotokunstiga.


Kuuldused Laulasmaa spa pankrotist ja sulgemisest on tugevasti liialdatud, koht toimis ning külastajaid ka hotelli poolel paistis olema ohtrasti. Esimene emotsioon selle kohaga oli siiski negatiivne sest väljalubatud kogu päeva kestma pidanud üritus koos hobuste, ponide, batuutide, lasketiirude jms meelelahutusega oli juba kella neljaks päeval oma tegevuse lõpetanud.
Spa ise on suhteliselt keskmise hinnaga, ühe lapse ja kahe täiskasvanu pileti eest laupäevasel päeval küsiti 300 krooni 3 tunni eest. Selle sees on siis 20 meetrine ujumisbassein, vastuvoolubassein, massaazibassein, lastebassein, mullivann ja välibassein. Selle hinna sees on ka tavaline leilisaun, muude saunade eest tuleks lisaks juurde maksta. Samuti puudub seal ka liutoru ning kogu kompleks on suht väikese ala peal, külastajaid oli küll piisavalt aga mitte liiga palju. Kellele meeldib ujumisbasseinis soe vesi siis on see just õige koht samas vettehüppeid seal teha eriti ei õnnestu sest ka basseini sügavamal poolel jääb just nimelt sügavusest puudu ning seetõttu pole seal ka vettehüppe aluseid. Mis meeldib on see et vesi pole liialt klooritatud nagu see on tihti just suuremates veekeskustes. Igasugu lisavarustust lastele saab vabalt basseini kõrvalt ainult ujumisprille ei paistnud seal olevat.
Suurim tõmbenumber on seal vastuvoolubassein ning enamus rahvast tegutseb seal ning seetõttu on ujumisbasseinis mõni rada alati vaba. Leilisaun on väike aga seetõttu ka kergelt kõrgemad temperatuurid saavutatavad mida paraku ei saa suurte veekeskuste saunades, peale sauna on hea joosta kohe välibasseini mis keskuse väikeste mõõtmete tõttu lähedal.
Ainus asi mis ei paista kooskõlas olevat kogu muu keskusega on riietusruum mis oleks pärit pigem kaugest minevikust mitte tänapäevasest hoonest, osade kappide ees pole istumisvõimalustki. Neiu letist seletas aga lahkesti et jaanuaris pannakse pooleks kuuks veekeskus kinni ning siis ehitatakse garderoobide osa ümber.


Peale kolmetunnist rahmeldamist tekib alati meeletu nälg, varasemal ajal on veekeskuse kõrval väike pannkoogikohvik, õhtusel ajal tuleb aga minna teise korruse kaudu hotelli poolele ning satute restoranikompleksi mille esimese osas on rootsi laud, tagapool aga eraldi peenema sisustusega a la carte restoran kuhu siis meiegi oma sammud seadsime. Lõhefilee porgandirisotto ja asparaagusega küll maitsemeeli ei üllatanud aga teenindus oli väga proffesionaalne ja meeldiv.